back to island

Pärsia keele arengut jagatakse üldiselt kolme ajastusse - varajane pärsia keel, kesk-pärsia keel ja uus-pärsia keel. Uus-pärsia keel arenes välja pärast pärsia islamiseerumist ning suur osa selle arenemisest toimus tänu araabia keele mõjutustele. Pärsia keel kuulub indoeuroopa keelkonda, kuid see on olnud kaua aega semiidi keeltest mõjutatud, sealhulgas araabia keelest. Selles essees võrdlen kesk-pärsia keele ning uus-pärsia keele tähestikke, kirjeldan araabia keele tähestiku kasutusele võtmist pärast pärsia islamiseerumist ning arutlen, kuidas see võis mõjutada uus-pärsia keele arengut.

Enne uus-pärsia keelt räägiti pärsias kesk-pärsia keelt, umbes 350. aastast eKr, partia ajastu alguses, kuni 7. sajandini, kui algas islami ajastu. Kesk-pärsia keelt kutsutakse tihtipeale ka pahlavi keeleks, sest pahlavi dialekt oli Partia impeeriumi ning hiljem ka sassaniidide ametlik keel. (4)

sajandil, kui kesk-pärsia keel hakkas uus-pärsia keeleks edasi arenema, räägiti kolme põhilist pärsia dialekti. Pahlavi dialekti räägiti riigi loode piirkonnas ning see oli Partia impeeriumi ametlik keel. Parsi dialekti räägiti lõunas ning see oli põhiline keel, milles zoroastrismi tekstid kirjutati ning milles zoroastrismi preestrid rääkisid. Dari keel oli kohtu keeleks ning seda räägiti piirkonna kirde osas. (4)

Kesk-pärsia ehk pahlavi tähestik arenes välja aramea tähestikust. Aramea keel on semiidi keel ning nagu ka araabia tähestik, on aramea tähestik abjad ehk konsonanttähestik ning seda loetakse paremalt vasakule. Tänapäeval on pahlavi tähestikus leitud kirjad jagatud neljaks tähestiku arengufaasiks (lisa 1). Kõige vanemad tekstid pärinevad 2.-1. sajandil eKr kirjutatud raidekirjadest, milles kasutatud tähestikke on jagatud partia ja pärsia tähestikkudeks. Psalteri pahlavi on tähestik, milles pandi kirja 6.-7. sajandil kristlikke tekste. Kõige rohkem tekste on leitud raamatu pahlavi tähestikus, mis oli kasutusel kuni 10. sajandini. Selles on ka kõige vähem tähemärke: vaid 14. Häälikuid on aga rohkem kui 14. See tähendab, et mõni märk võib tähistada mitu erinevat häälikut (vt: lisa 1). Pahlavi kirjas on ka omapärased ideogrammid, mis on semiidi sõnadena kirjutatud, kuid pärsia sõnadena loetud - näiteks sõna kuningas, mida kirjutati semiidi juurena M-L-K, kuid hääldati kui pärsiakeelne sõna shāh (6). (5)

Kesk-pärsia keeles oskasid vaid vähesed haritud eliidid kirjutada. Seda on keeruline lugeda, sest kirjamärkidel on mitu võimalikku hääldust ning ideogrammides ei ühti kirjamärgid ja hääldus üldse - neid pidi lugeja lihtsalt ära tundma. Samuti on miinuseks see, et tähestikus on semiidi keeltele omaselt märgitud vaid kolm täishäälikut, kuid pärsia keeles kasutatakse viite. Aramea tähestikust inspireeritud kesk-pärsia tähestikud ei sobinud keelele hästi.

Uus-pärsia ja kesk-pärsia keeled on suhteliselt sarnased võrreldes varajase pärsia keele ning kesk-pärsia keeltega, mis erinevad üksteisest palju rohkem. Foneetiliselt toimus kesk-pärsia arenemisel uus-pärsia keelde vähe muudatusi. Nende keelte murdepunkt ning oluliseim muudatus oli uus-pärsia keeles araabia keele tähestiku kasutusele võtmine. (2)

Pärast pärsia islamiseerumist 7. sajandi keskel, kirjutati kaks sajandit vaid araabia keeles. Pärsiakeelsete tekstide puudumise tõttu on raske öelda täpselt, kuidas pärsia keel sellel ajal täpselt arenes. Vanimad leitud uus-pärsia tekstid on luuletused 9. sajandi keskpaigast. Kuna islami ühiskond soodustas kiiret araabia keele ning selle lugemise oskuse levikut, võib arvata, et 7. ja 9. sajandi vahel olid paljud pärslased kakskeelsed ning õppisid just araabia keeles lugema ja kirjutama. Seega oleks olnud loomulik neile ka oma pärsiakeelseid isiklikke kirjutisi kirjutada araabia tähtedes, mis olid neile juba tuttavad. (3) Vanimad leitud araabia tähtedes kirjutatud  pärsiakeelsed tekstid olid araabia luulevormis luuletused qasidad, mis ilmselt kirjutati kohalikele printsidele, kes ei osanud araabia keelt, kuid pidasid araabia luulevormi prestiižseks ning tahtsid, et neid samamoodi ülistatakse nagu araabia aristokraate. Seega kirjutasidki luuletajad neile araabia luulet, kuid pärsia keeles. (2)

Keskajal oli tavaline, et inimene kirjutas tähestikus, mis oli tema religiooniga enim seotud (üldiselt tähestik, milles religiooni pühatekstid olid kirjutatud). Uus-pärsia keele väljakujunemise ajal, 9.-10. sajandil, kirjutasid pärsia moslemid araabia kirjas, pärsia juudid heebrea kirjas, manihheistid manihhea kirjas, kristlased vana-süüria kirjas ning zoroastristid pahlavi ja avesta kirjades. Araabia kirjaga pärsia keel arenes välja eelkõige Khorasani piirkonnas, kuhu põgenesid islami vallutuste ajal sassaniidide aristokraadid. Nad tõid endaga kaasa pärsia keele (varem räägiti Khorasanis sogdia keelt). See piirkond sai aga samuti kiiresti vallutatud moslemite poolt. Kuna Khorasan oli piisavalt kaugel islami keskustest, ei olnud araabia keelel seal nii suur mõju kui mujal pärsias ning seal sai areneda uus pärsia keel araabia tähestikuga. Seda keelt levitati 11. sajandist, kui seldžukkide dünastia pärsia maid valitses, ülejäänud pärsia maadesse ning sellest sai riigi ametlik keel. (4)

Araabia tähestikku ei võetud aga üks-ühele üle, sest araabia ning pärsia keelte foneetilised süsteemid ei ole täpselt samad ning seega on neil kirjamärkide jaoks erinevad vajadused. Nagu ka kesk-pärsia kirjas, ei märgita araabia kirjas kõiki pärsiakeelseid täishäälikuid. Häälikuid /o/ ja /e/ ehk mitte-araabiakeelseid täishäälikuid nimetatakse majhul. Samuti olid araabia kirjast puudu mitmed kaashäälikud, mis esinesid pärsia keeles: /p/, /č/, /ž/ ja /g/. Nende märkimiseks lisati diakriitikumid sarnaseid häälikuid tähistavatele araabia kirjamärkidele: tähest ب  /b/ tehti ka پ /p/, tähest ج /ž/ tehti چ /č/, tähest ز /z/ tehti ژ /ž/ ning tähest ك /k/ tehti گ /g/. Tulemust kutsutakse perso-araabia kirjaks. (3)

Perso-araabia kiri on pärsia keelele sobilikum kui pahlavi kiri, sest sellel on iga pärsia keeles esineva kaashääliku jaoks kindel märk. Kuigi täishäälikuid araabia kirjas samuti enamasti ei märgita (ja neid, mida märgitakse, on ka vähe), võib see isegi pärsia ja araabia keele kasutajate jaoks kasulik olla. Enamasti räägivad araabia ja pärsia keelt rääkivad inimesed kirjakeelest veidi erinevas keelevariandis (näiteks erinevates dialektides) ning kõnekeeles hääldatakse kõige tihedamini just täishäälikuid erinevat moodi kui standardkeeles. Seega täishäälikute mitte kirjutamine võib lasta kõnekeele rääkijal kergemini teksti lugeda endale loomulikul hääldusviisil.

Kuna sellest ajast, kui uus-pärsia keel välja arenes (7.-9. sajand), ei ole kirjalikke allikaid, on ka raske öelda täpselt kuidas, millal ja kui palju araabia keel seda mõjutas. Me ei tea näiteks, kas araabiakeelsed komponendid pärsia keeles arenesid algselt kõnekeeles ning tulid läbi selle kirjakeelde, või kas need olid läbi kirjakeele pärsia keelde levitatud. Küll aga saame hilisematest allikatest ning tänapäevasest keelekasutusest näha, millised keele aspektid on tulnud või mõjutatud olnud araabia keelest, ning sellest midagi järeldada. Üritan siinkohal välja tuua mõjutusi, mis olid just araabia tähestiku ja sellega kaasneva foneetilise süsteemi kasutusele võtmisega seotud.

Araabia tähestikus on mitu häälikut, mida pärsia keeles ei eksisteeri. Olulisemad neist on kõrisulghäälik hamza ء /ʔ/, heliline farüngaalne frikatiiv ʿayn  ع /ʕ/ ja helitu uvulaarne klusiil qāf ق /q/. Kuna pärsia keeles võeti kasutusele ka palju araabiakeelseid sõnu, milles esinesid need häälikud, pidi pärsia keel nende kasutamise jaoks end kohandama. Hamzat hääldatakse pärsia keeles täishääliku ja kaashääliku vahel täishääliku pikendusena ning kahe täishääliku vahel poolvokaalina (/soʔāl/ > /sowāl/, “küsimus”). Sõna lõpus tavaliselt jääb täht kirjutamata ja hääldamata. ʿayni sõna alguses ei kirjutata ega hääldata ning sõna lõpus ei hääldata. Sõnade sees hääldatakse seda samamoodi nagu hamzat: vokaali pikendusena enne kaashäälikut (/baʕd/ > /ba:d/, “pärast”) ning poolvokaalina täishäälikute vahel. Standardses pärsia keeles hääldub qāf samamoodi nagu täht ḡayn غ, mis eksisteeris araabia keelele sarnasel kujul juba kesk-pärsia keeles. Sõna alguses hääldatakse neid kui velaarne klusiil /g/ ning mujal kui uvulaarne frikatiiv /ɣ/. Enamustes dialektides hääldatakse neid eraldi häälikutena. (3)

On veel mõningaid erinevusi. Araabia keeles esinevad näiteks tähed س /s/, ث /θ/ ja ص /sˁ/. Pärsia keeles esinevates araabiakeelsetes sõnades häälduvad need kõik /s/. Araabia keele tähed ز /z/, ذ /ð/, ض /dˁ/ ja ظ /ðˁ/ häälduvad kõik pärsia keeles /z/, tähed ت /t/ ja ط /tˁ/ häälduvad mõlemad /t/ ning ه /h/ ja ح /ħ/ häälduvad mõlemad /h/. Araabia poolvokaal و /w/ hääldub pärsia keeles kui labiodentaalne /v/. Kuigi araabiakeelseid sõnu kirjutatakse pärsia keeles originaalse araabiakeelse kirjapildiga, siis pärsiakeelseid ja muid mitte-araabiakeelseid sõnu kirjutatakse üldiselt tavaliste pärsiakeelsete tähtedega س /s/, ز /z/,  ت /t/ ja ه /h/, kuid on ka mõningaid erandeid. Näiteks sõna صد /sˁad/, mis on pärsiakeelne sõna tähendusega “sada”, kirjutatakse araabiapärase ص-tähega. Araabia keele tähestiku erinevused on pärsia keeles ka foneetilisi muutusi põhjustanud. Araabia tähestikust on puudu häälik /f/, mille mõjul on näiteks tekkinud pärsia keeles sõnast fārsi variant pārsi “pärsia-” ning sõnast fil variant pil “elevant”. Need muutused võivad olla kajastatud ka kirjapildis. (3)

Ideogramme uus-pärsia keeles ei olnud, kuid araabiakeelsete sõnade hääldused võisid ikkagi erineda originaalist. Semiidi keeltegrupi esindajana on araabia keeles tavaline, et samast juurest tuletatud sõnadel on vaid kaashäälikud samad; täishäälikud ja nende paiknemised üldiselt erinevad väga palju erinevates sõnavormides. Indoeuroopa keeltes, kuhu kuulub ka pärsia keel, ei ole see aga tavaline. Indoeuroopa keeltes koosneb sõnajuur nii kaashäälikutest kui täishäälikutest, mis üldiselt väga palju ei muutu erinevates sõnavormides. Pärsia keeles võib näha, kuidas semiidi keelt üritatakse indoeuroopapärasemaks teha - teatud juhtudel muundatakse araabiakeelses sõnas täishäälikuid, et need sarnaneksid rohkem mõnele teisele samast juurest tuletatud sõnale. Näiteks terve grupp sõnu, mis on moodustatud araabia keeles mustriga mo-ā-a-a(t), hääldatakse pärsia keeles kui mo-ā-e-at (/mosāfara(t)/ > /mosāferat/, “rännak”). See on ilmselt tuletatud juure aktiivse partitsiibi vormist mo-ā-e- (/mosāfer/, “rändaja”). Indoeuroopa keelte loogika järgi on loomulikum sõnale lihtsalt lõpp lisada kui mõni täishäälik sõna sees ka ära muuta. Samuti võib seda näha näidetes nagu pärsiakeelne hääldus /šojāʿat/ araabiakeelsest sõnast /šajāʿa(t)/, “julgus”, mis on pärsia keelde tuletatud vormist /šojāʿ/, “julge”. Need ja muudki täishäälikulised muutused toimuvad araabia tähestiku kasutamisega kergelt, sest lühikesi täishäälikuid ei märgita kirjapildis. (3)

Kuna araabia keele tähestik on araabia keele foneetika järgi kujunenud, on pärsia keel pidanud veidi tähestikku endale sobivamaks kohandama ning samal ajal on pärsia keele foneetika mingil määral tähestiku poolt mõjutatud olnud. Suurem mõju on aga araabia tähestikul olnud ilmselt pärsia keele sõnavaral. Kuna paljud, kes uus-pärsia keelt araabia kirjas kirjutama hakkasid, olid harjunud varem araabia keeles kirjutama, oli nende jaoks lihtsam ka pärsia keelt kirjutades tuttavaid araabiakeelseid sõnu tihti kasutada (3). Araabiakeelse sõnavara kasutusele võtmist saab jagada neljaks etapiks. Kuna araabia keel jõudis pärsiasse läbi islami, laenati esimesena islamiga seotud religioosset sõnavara. Järgmisena laenati administratiivset ja mingil määral igapäevaeluga seotud sõnavara. 10-11. sajandil,  kui hakati araabiakeelseid teadustekste pärsia keelde tõlkima, laenati araabia keelest palju teaduslikku sõnavara. Viimaseks võeti sõnavara üle kirjanduslikul eesmärgil. Need sõnad aitasid luules sõnakordusi vältida, meetrumis püsida ning riimi hoida. 10. sajandiks oli pärsia keeles araabiakeelsete sõnade osakaal umbes 30%, 12. sajandiks umbes 50%. (1) Tänapäeval on umbes 40% igapäevasest sõnavarast araabiakeelne (3).

Kuigi araabiakeelsete laensõnade kasutuselevõttu ei saa ainult araabia tähestiku kasutamisega põhjendada, soodustas see kindlasti protsessi ja mängis olulist rolli pärsia keele “araabistumises”. Foneetilisi ja ortograafilisi muutusi toimus enamasti araabia tähestiku ja laensõnade pärsia keelele kohandamisel ning pärsia keelt ennast mõjutasid enamasti vaid erandkorras. Kuna araabia tähestik ja araabia keel mõjutasid pärsia keelt samal ajal, ei saa täielikult eraldada tähestiku ja keele mõjusid pärsia keelele. Küll aga võib öelda, et araabia tähestiku kasutuselevõtt soodustas araabia keele mõjutusi pärsia keelele.

Araabia tähestiku kasutusele võtmine oli uus-pärsia keele arenemisel kõige olulisem erinevus kesk-pärsia keelest. Uus-pärsia keele väljaarenemist on raske analüüsida, sest esimesest kahest sajandist pärast pärsia islamiseerumist ei ole pärsiakeelseid kirjalikke allikaid, mida uurida. Küll aga saame edasistest pärsiakeelsetest kirjalikest allikatest näha araabia keele suurt mõjutust uus-pärsia keelele, mida soodustas araabia tähestiku kasutusele võtmine. Kõige rohkem on araabia keele mõju näha pärsia keele sõnavaras, mis sisaldab väga palju araabiakeelseid laensõnu. Samuti saame analüüsida foneetilisi ja ortograafilisi muudatusi, mis toimusid araabia keele kohandamisel pärsia keelele ning mida saab ka näha araabia tähestikust ja pärsia keele foneetilisest süsteemist väljakujunenud perso-araabia kirjas. Araabia tähestiku kasutusele võtmise ning üldisemalt araabia keele mõjusid pärsia keele ei saa täielikult eraldada, kuid minu arvates mängis tähestiku kasutuselevõtt uus-pärsia keele arenemises olulist rolli.

Kasutatud allikad:

  1. A. A. Ṣādeqī, “ARABIC LANGUAGE i. Arabic elements in Persian”, Encyclopaedia Iranica, II/3, pp. 229-231; available online at http://www.iranicaonline.org/articles/arabic-i (accessed 23.04.2019).
  2. Gilbert Lazard, “The Rise of the New Persian Language,” in R. N. Frye, ed., The Cambridge History of Iran IV. The Period from the Arab Invasion to the Saljuqs, Cambridge, 1975, pp. 595-632.
  3. John R. Perry, “ARABIC LANGUAGE v. Arabic Elements in Persian”, Encyclopaedia Iranica, online edition, 2011, available at http://www.iranicaonline.org/articles/arabic-v (accessed 23.04.2019).
  4. Ludwig Paul, “PERSIAN LANGUAGE i. Early New Persian,” Encyclopaedia Iranica, online edition, 2013, available at http://www.iranicaonline.org/articles/persian-language-1-early-new-persian (accessed 23.04.2019).
  5. “Middle Persian,” Persian Online - Grammar and Resources, 2007, available at http://sites.la.utexas.edu/persian_online_resources/history-of-the-language/middle-persian/ (accessed 23.04.2019).
  6. The Editors of Encylopaedia Britannica, “Pahlavi alphabet”, Encyclopaedia Britannica, online edition, 2018, available at https://www.britannica.com/topic/Pahlavi-alphabet (accessed 23.04.2019).

Lisad:

Lisa 1: D. N. MacKenzie, A Concise Pahlavi Dictionary, London: Oxford University Press, 1986, p. xi, available online at http://www.rabbinics.org/pahlavi/MacKenzie-PahlDict.pdf (accessed 23.04.2019).