Žanripiiride ähmastumine digitaalses kultuuris “Danganronpa” Something Awful foorumi Let’s Play jutulõimu näitel

'The blurring of genres in digital culture as seen in the Danganronpa Let's Play thread in the "Something Awful" forum'. This piece was originally written for a class on digital cultural creation (Digitaalne kultuuriloome) in Spring 2019.

Umbes 2013. aastal sai üle maailma internetikasutajate seas populaarseks üks jaapani videomäng nimega “Danganronpa”, mis oli ametlikult kättesaadav vaid jaapani keeles. See ei saanud aga kuulsaks jaapanikeelse videomänguna, vaid hoopis foorumi Let’s Play jutulõimuna, milles postitaja läbi kuvatõmmiste ning enda tõlgitud mängusisese teksti mängu ülejäänud maailmale tutvustas. Seda teost, mida fännid väljaspool jaapanit tundsid, ei kogenud nad mängides, vaid lugedes. See on huvitav näide sellest, kuidas digikultuuri teos ei pruugi selgelt ühte žanrisse kuuluda – “Danganronpa” selles vormis, milles seda enamus fänne tundsid, ei kuulu kindlalt digitaalse kirjanduse ega videomängu žanri alla. See on midagi vahepealset või hübriidset.

Let’s Play on meediažanr, milles looja jagab vaatajatega oma videomängu mängimise kogemust. Kõige populaarsemad on tänapäeval Let’s Play videod, kus näidatakse mängu mängimisest ekraani videosalvestust ning tavaliselt saab mängijat ja tema reaktsioone samal ajal kuulda ja näiteks video nurgas väiksemas aknas ka näha. Kõige rohkem vaadatakse neid videosid läbi YouTube’i. Let’s Play (LP) žanr algas aga internetifoorumist nimega Something Awful, kus hakati videomängude teema all postitama jutulõime, mille sisuks oli videomängude mängimisest tehtud kuvatõmmised mängija kommentaaridega. Lugejad said jutulõimus mängijale soovitada, mida mängus järgmisena teha. See žanr arenes Something Awful foorumis välja umbes 2004-2005 aastatel ja kolis paar aastat hiljem suurel määral YouTube’i ja sarnastesse video voogedastus kanalitesse üle. Mängimisest on videosid kergem teha ning paljude jaoks on neid ka põnevam vaadata, seega jäid LP jutulõimud nišižanriks. (Klepeck 2015)

2011. aasta novembris alustas kasutaja orenoren Something Awful foorumis “Danganronpa”-nimelise jaapani videomängu Let’s Play jutulõimu, mis koosnes mängu kuvatõmmistest ning orenoreni tõlgitud mängusisesest tekstist. See sai 2013. aastal läbi Tumblr suhtlusvõrgustiku väga populaarseks ning nüüdseks on see oma 800 leheküljega üks pikimaid jutulõime Something Awful foorumites. (orenoren 2013)

“Danganronpa” on seiklusmäng, milles mängib läbi dialoogi edastatud narratiiv põhilist rolli. Mängija interaktiivsus on mängus piiratud, mistõttu on seda läbi kuvatõmmiste ja teksti kogeda paljude jaoks sama põnev kui mängu ise mängides.  Mängija peab mõnikord otsuseid langetama, mis mängu kulgu mõjutavad, ning iga peatüki lõpus ühte minimängu mängima, mida võites liigub mäng edasi järgmisse peatükki. Mängu jagamine peatükkideks lisab juba mängule endale kirjandusliku elemendi, mistõttu on seda kerge kirjandusteosena ette kujutada. Kuna liikumist ja actionit ei ole mängus väga palju, on seda lihtne läbi tekstipõhise meediumi “lugeda” nagu koomiksit.

Orenoren kasutas mängu kogemuse võimalikult täiuslikult edasi andmiseks peale piltide ja teksti veel mitmeid erinevaid digitehnoloogilisi meetodeid, mis olid foorumis võimaldatud. Minimängudest ning nendele järgnevatest vahelõikudest postitas orenoren kuvatõmmiste asemel videod läbi YouTube’i, et vaataja saaks osa vähesest actionist. Samuti postitas ta läbi tindeck.com-i (nüüdseks saadaval vaid Internet Archive’is) videomängu muusikast helifaile. Mängusiseste otsuste tegemiseks lasi orenoren foorumi lugejatel küsitlustele vastata ning tegutses küsitluste tulemuste järgi, seega oli foorumis ka mingil määral videomängu mängimise kogemus edasi antud. Orenoreni LP oli võimalikult multimeediline ning interaktiivne, kasutades videomängu edastamiseks tüüpilisi digitaalse kirjanduse võtteid nagu hüperlinkide kasutamine ning lugejatega suhtlemine.

Erinevalt YouTube’i LP videotest, kus tihti on põhirõhk just mängijal endal ja tema koomilistel reaktsioonidel, on orenoreni LP jutulõimus vähe tema enda kommentaare ja reaktsioone välja toodud. Orenoren lisab mängule kahte sorti kommentaare, mis on ära märgitud väikeste ikoonide ning kaldkirjaga. Jaapani lipu ikooniga kommentaarides selgitab ta mängu kultuurilist tausta, näiteks erinevate jaapanikeelsete nimede ja austusnimetuste tähendusi ning mängusiseseid viiteid Jaapanis tuntud teostele. Teised kommentaarid on märgitud ühe mängu tegelase ikooniga, kes on mängus mängumeistri (gamemaster) rollis. Need kommentaarid on mängust endast ning selle mängimisest, näiteks kirjeldused tegevustest, mida mängu sees peab tegema, või kohtadest, kuhu mängumaailmas minnakse. Läbi oma kommentaaride avaldab orenoren ka mõnikord enda arvamusi – näiteks lisab mõne tegelase kirjelduse juurde oma arvamuse tegelasest. Seega on looja kohalolek teoses selgelt olemas, kuid see sobib hästi ülejäänud looga kokku. Mängumeistri ikooniga kommentaarid on kirjutatud sarnases stiilis mängumeistri tegelase rääkimisstiilile, mis aitab luua illusiooni, et kommentaare ei tee keegi kõrvaline isik, vaid mängumeister ise. Jaapani lipuga kommentaarid on üldiselt neutraalselt kirjutatud ning teksti stiil ühtib muu mängusisese tõlgitud teksti stiiliga. Seetõttu ei ole orenoreni lisakommentaarid loo sees häirivad, vaid need tunduvad lugejale kui loomulik osa mängust. Orenoreni foorum ei ole seega vaid “Danganronpa” loo ümberjutustus – lugejad saavad tänu tema lisatud isiklikele kommentaaridele ning ka žanrilistele erisustele veidi teistsuguse kogemuse, kui originaalse mängu mängijad.

Orenoreni “Danganronpa” LP-d peaks käsitlema videomängust eraldi teosena, milles põimuvad erinevad žanrid. Videomängu tõlkena loodud teosena on sellel videomängudele omaseid aspekte nagu interaktiivsus, heli, pilt ja video. Neid aspekte on aga väljendatud foorumi jutulõimus digitaalsele kirjandusele omaste meetodite abil, mis kasutavad tekstipõhiseid digitehnoloogia võimalusi multimeedilisuseks ja interaktiivsuseks. Kuna “Danganronpa” videomängu väärtus põhines enamasti loo või narratiivi kvaliteedil, ei kadunud selle väärtus ka tekstipõhise žanrina esitatuna. “Danganronpa” Let’s Play jutulõimu näide demonstreerib digitaalse kultuuriloome kollaboratiivset loomust, kus osaluskultuur hõlbustab teiste teoste põhjal uute teoste loomist ja jagamist ning milles ei pruugi olla kasulik ega isegi võimalik teoseid kindlatesse žanritesse lahterdada.