back to island

SISUKOKKUVÕTE

Käesolev artikkel uurib türgi perekonnanimedes peegelduvaid soonorme, mis on meeste perekonnanime valimise eelisõiguse tõttu valdavalt maskuliinsed. Teooria peatükis tuuakse välja teema ajalooline taust ning kirjeldatakse 1934. aastal vastuvõetud perekonnanimeseadust, mille järgi pidid kõik Türgi Vabariigi elanikud omale türgikeelse perekonnanime valima. Järgmiseks, uuritakse türgi levinumaid perekonnanimesid ning Meltem Türközi kogutud intervjuusid, kus räägivad Türgi kodanikud oma perekonnanime valikutest. Perekonnanimede ja lugude põhjal järeldatakse, et perekonnanime valimisel mängis sugu rolli ning paljud perekonnanimed peegeldavad oma valijate maskuliinseid väärtusi.

SISSEJUHATUS

Töö eesmärgiks on uurida, kuidas Türgi Vabariigi 1934. aastal vastuvõetud perekonnanimeseaduse raames valitud perekonnanimedes peegeldub maskuliinsus. Uurimisküsimused on järgnevad:

  1. millised olid uute perekonnanimede valikuvõimalused; kuidas see protsess välja nägi;
  2. milliste tähendustega perekonnanimesid valisid mehed; kuidas need peegeldasid maskuliinsust;
  3. milline oli naiste roll perekonnanime valimisel; kuidas nende valikud olid meeste omadest erinevad; kuidas need peegeldasid feminiinsust?

Nende vastamiseks kasutatakse kvalitatiivset uurimismeetodit, millega analüüsitakse türgi perekonnanimeseadust ja valikuvõimalusi, mis olid perekonnanime valimiseks antud, ning võrreldakse neid türgi meeste poolt valitud perekonnanimede ja nende tähendustega ning ka väheste naiste valikutega, kes said ise perekonnanime valida. Perekonnanimede tähendusi analüüsitakse läbi traditsiooniliste soonormide.

TEOORIA

Antud peatükk annab perekonnanimeseadusele konteksti (millisel ajastul ja miks see juhtus), kirjeldab seadust ennast ning uue perekonnanime võtmise protsessi ning toob välja olulisi trende ja eesmärke, mis selle seadusega seotud on. Peatüki eesmärgiks on leida, millised piirangud olid perekonnanime valimisel ning millised ühiskondlikud trendid ja faktorid võisid mõjutada neid valikuid.

Türgi perekonnanimeseadus on osa suuremast türgi keelereformist, mis toimus Türgi Vabariigi asutamise algusaastatel. Keelereform oli omakorda osa Türgi Vabariigi natsionalistlikust projektist, mille eesmärgiks oli eemalduda islami kultuurist ja kultuur türgipärasemaks teha (islamieelsest türgi kultuurist inspireerituna). Islami kultuuri eemaldumise käigus taheti ka lääne kultuurile läheneda ja moderniseeruda. Osmani perioodil, mis lõppes aastal 1922, kasutati osmani keelt, mida kirjutati araabia tähtedega ja milles oli palju araabia- ja pärsiakeelseid sõnu. Türgi keelt hakati lihtsustama juba 19. sajandi lõpul, kuid alles 20. sajandil hakati tõsiselt tegelema ka keele “puhastamisega”. President Mustafa Kemal Atatürki (1923-1938) eestvedamisel asutati aastal 1932 Türgi Keele Ühing, kes vastutas keelereformimise eest. Keele puhastamise käigus asendati võõrkeelsed (enamasti araabia- ja pärsiakeelsed) sõnad ja konstruktsioonid türgikeelsetega. Türgikeelseid sõnu ja konstruktsioone leiti läbi keele ajalooliste uuringute, maaelanike kõnekeelt uurides ning türgikeelsetest sõnajuurtest ja liidetest uute sõnade tegemisel. Samuti asendati araabia keele tähestik ladina tähestikuga. (Lewis 1999)

Osmani aja lõpus oli türklastel kombeks perekonnanimeks võtta oma isa eesnimi, mis pandi enda eesnime ette. Kuna perekonnas on üks isa ainult ühel generatsioonil, siis perekonnanimed muutusid iga generatsiooniga. (Türköz 2017: 31-49) 1935. aasta jaanuaris kehtestati Türgi Vabariigis perekonnanimeseadus, mille järgi pidid türklased omale valima türgikeelse perekonnanime, mis käis eesnime taha ja pidi edaspidi perekonnas meessooliinipidi pärilik olema. See seadus oli osa nii kultuuri türgistamisest (turkification) kui ka läänelikust moderniseerimisest – nimed pidid olema türgipärased ning uus seadus oli tehtud lääneriikide järgi. Samuti pidi see seadus aitama perekonna tugevdamisega läbi nime, millega kõik perekonnaliikmed ennast seovad, ja ühiskonna korraldamist kergemaks tegema, kuna unikaalse nime järgi saab inimesi kergemini riigisüsteemidesse registreerida ja üles leida. Perekonna tugevus ja ühiskonna korraldamine on natsionalistliku ja moderniseeruva riigi arenemiseks olulised. (Türköz 2017: 63-65)

Keelatud olid “nimed, mis viitasid sõjaväelisele auastmele või tsiviilstaatusele, hõimudele, välismaa rahvustele või on ebamoraalsed, ebasündsad ja naeruväärsed”. Veel keelati ära tiitlid ning nimi Atatürk, mille oli President endale valinud. Teiste kuulsate nimede (nagu Oghuz või Cengiz) valimiseks pidi olema veresuguluse tõestus (Meltem 2017: 79). Erinevatele auastmetele ja positsioonidele viitamine keelati demokraatlikel eesmärkidel, kuna see pidi tekitama kultuuris suurema ühtsustunde ilma hierarhiateta. Türgikeelsele perekonnanimele võis lisada suffiksi oğlu, mis tähendab poeg. Võõrkeelsed sufiksid yan, of, ef, viç, iç, iş, Dis, Pulos, Aki, Zade, Mahdumu, Veled, ja Bin olid keelatud.  Perekonnanime valimise õigus ja vastutus anti pereisale. Kõigil täiskasvanud meestel oli õigus endale perekonnanimi valida. Naisel oli õigus valida perekonnanimi vaid siis, kui tema mees oli surnud või tervise tõttu võimetu. Seaduse kehtestamisest 1935. aasta jaanuaris anti kõigile kaks aastat, et perekonnanimed valida. (Türköz 2017: 63-65)

Et perekonnanimede õigeaegset võtmist julgustada, paluti valitsuse ametnikel võtta nii kiiresti kui võimalik endale uued nimed, et ülejäänud rahvale head eeskuju näidata. Samuti käidi Türgis ringi rahvale uut seadustikku seletamas. Näiteks selgitati Anatoolia kohalikele, et nende hüüdnimede (lakab) traditsiooni saab kergesti uue seaduse järgi ümber muuta - näiteks “Kütükçü Zade Neriman saab lihtsalt Neriman Kütükçüga asendada”. (Türköz 2017: 87-88)

Poliitilise eliidi jaoks oli uue nime võtmine tihti tseremooniline. Kui uus nimi oli valitud, saadeti oluliste inimeste seas ringi kiri, kus oli uus nimi nimetatud ning uus allkiri oli ka olemas. Mõndadele andis isegi Atatürk ise uue perekonnanime. Näiteks filoloogile Agop Martanyan, kes oli juhtiv ekspert Türgi Keele Ühingus, andis ta uueks nimeks Agop Dilaçar (keele avaja). Uue nime võtmine oli eliidı jaoks kui uus moodne trend ning hea perekonnanime saamine oli auasi. (Türköz 2017: 88-89)

Türgi Vabariigis elas sellel ajal 15 miljonit inimest, kellele pidi unikaalseid perekonnanimesid piiratud sõnavara seast leidma. Sellega paremini toimetulemiseks kasutati perekonnanimeraamatukesi. Raamatukestesse oli kogutud uues puhastatud türgi keeles (öztürkçe) nimesid ja sõnu, mida võis kasutada, ning mille tähendused olid ka antud. Kuna türgi keel on aglutineeriv, siis soovitati sõnu ja liiteid omavahel kokku panna erinevatel viisidel, et 30 000st öztürkçe sõnast tuleks välja 15 miljoni inimese jaoks piisavalt ainulaadseid perekonnanimesid. Mõni raamat soovitas fonoloogiliste maitsete järgi nimi valida, mõni teine pakkus välja kuulsate türklaste nimedest inspireeritud nimesid (näiteks Atatürkist inspireeritud erinevad türk-liitega nimed). Üks huvitav näide on Besim Atalay kokkupandud Türk Büyükleri veya Türk Adları (Türgi kangelased või türgi nimed), mis ilmus esimest korda juba aastal 1923, enne perekonnanimeseadust. Seega oli see raamat kõige esimene ning mudeliks teistele omasugustele. See raamat on ka sellepoolest ainulaadne, et selle koostamisel on nimede leidmiseks uuritud kõige rohkem allikaid, alustades Türgi ja Kesk-Aasia ajaloolistest allikatest ning lõpetades piirkondlike legendide ja müütidega. 1935 ilmunud versioon oli jagatud kolmeks osaks: ajalooliste tegelaste nimed, türgikeelsed sõnad, millest võis nimesid teha, ning türgi külade nimed. See illustreerib hästi trende, mida kohtub ka teistes sarnastes dokumentides, kus ülistatakse ja tahetakse taasluua türgi kultuuri 10. sajandist, enne araablaste ja islami mõjutusi. (Türköz 2017: 95-99)

Valitud perekonnanime registreerimiseks esitati avaldus koos uue perekonnanimega ja nimekirjaga kõikidest perekonnaliikmetest, kes perekonnanime võtavad, rahvastikuregistri kontorisse. Ametnikud võisid uue nime vastu võtta ja registreerida või nime tagasi lükata ja uusi nõuandeid anda. Tihti saadeti ka ametnikele palvekirju ja peati läbirääkimisi kindla nime vastuvõtmiseks – seega oli hea kirjaoskusega rahval parem võimalus saada soovitud nimi, kui suurel hulgal väheharitud kirjaoskamatutel. Rahvastikuregistri dokumentidest on näha, et seaduse järgimine ei olnud ühtsustatud ja seadust tõlgendati ametnike seas eri viisidel. Konfliktid ametnike vahel olid tavaliselt seotud järgmiste asjaoludega: identsete nimede vältimine, nimede keeleline sobivus, oluliste türklaste nimede võtmine, kohanimede võtmise takistamine (kuigi kohanimede võtmine polnud seaduse poolt keelatud, oli paljudel ametnikel soovitatud neid mitte vastu võtta). (Türköz 2017: 100-105)

Üks suurimaid probleeme, millega ametnikud tegelesid, oli ühes piirkonnas identsete nimede vältimine. Kui kaks perekonda, kes ei olnud suguluses, tahtsid sama perekonnanime, siis sai selle vaid esimesena taodelnud perekond. Teine pidi selle kas täiesti ära muutma või midagi sinna juurde lisama. Selleks, et vältida juba võetud nime taotlemist, saadeti tihti avaldus koos nimede nimekirjaga ning paluti ametnikel vaadata, milline nimi olid veel saadaval, ning see avaldusele kirjutada. (Türköz 2017: 103-104)

Perekonnanimeseadus oli osa uue Türgi Vabariigi natsionalistlikest ja samal ajal läänelikest üritustest islamieelset türgi kultuuri taaselustada. Selle kultuuri üks olulisi osi oli keel, sealhulgas ka nimed, mida reformiti türgipärasemaks. Uus perekonnanimi pidi olema valitud “puhastatud” öztürkçe sõnade seast, mis pandi kokku raamatukestesse. Oluline oli veel see, et ühes piirkonnas ei oleks rohkem kui üks perekond iga nime kohta. Seega valikud olid enamasti piiratud teatud sõnadele ja nende kombinatsioonidele, mis ei tohtinud ametnike arvates ka “naeruväärsed” olla, ning rahvatihedates linnades olid valikud ka arvu poolest piiratud. Samuti ei tohtinud nad kuidagi ühiskondlikku positsiooni rõhutada. Oluliseim ühiskondlik trend, mis perekonnanime valimist võis mõjutada, oli natsionalism. See avaldus islamieelse türgi kultuuri ja selle oluliste tegelaste ülistamisena.

METOODIKA

Oma uurimuse läbiviimiseks uurin türklaste perekonnanimede valikuid läbi 50 enimlevinud türgi perekonnanime ning Meltem Türközi kogutud intervjuude, kus erinevad Türgi Vabariigi kodanikud (nii türklased kui ka muudest rahvustest inimesed) räägivad oma perekonnanime valimisprotsessist. Erilist tähelepanu pööran ka Türközi vähestele intervjuudele naistega, kus tulevad välja nende rollid ja valikud. Eesmärgiks on leida trende, mis mõjutasid inimeste perekonnanime valikuid, ning perekonnanimesid soonormide põhjal analüüsida.

Soonormide põhjal analüüsimiseks on vaja defineerida maskuliinsust ja feminiinsust. Selleks toetun Bemi soorollide inventuurile (BSRI), kus maskuliinsete omaduste alla kuuluvad näiteks tugevus, agressiivsus, juhtimisvõime, dominantsus ja ambitsioonikus ning feminiinsete omaduste alla rõõmsameelsus, häbelikkus, lojaalsus ja õrnus (Bem 1981). Türgi moderniseerimise perioodil sai oluliseks maskuliinseks omaduseks ka natsionalism ning sõdur oli maskuliinsuse sümboliks. Sellel perioodil toimus üldine maskuliinsuse idealiseerimine, mis kandus ka üle naistele, kellelt nüüd oodati ka teatud määral maskuliniseerimist. (Bilgin 2004)

Tegemist on kvalitatiivse uurimismeetodiga, mis põhineb nii statistilistel andmetel kui ka intervjuudel. Türgi perekonnanimesid on vähe uuritud, ning nende kahe materjali põhjal uuringu läbi viimine võimaldab laiemat arusaama perekonnanimede valikutest, mis põhineb nii üldistel andmetel kui ka üksikinimeste lugudel.

TULEMUSED JA ANALÜÜS

Levinud perekonnanimed ja maskuliinsus

Perekonnanime valimise õigus oli üldiselt meessoost perekonnapeal – selleks oli isa või abielumees. Tema valitud nimi kehtis tema naisele ja alla 18-aastastele lastele. Täisealised mehed võisid ise endale perekonnanime valida; täisealise naise perekonnanime valis üldiselt tema mees või isa. Kuna naise valitud perekonnanimed olid erandid, võime eeldada, et kõige levinumad türgi perekonnanimed olid enamasti meeste valitud.

50 levinumat türgi perekonnanime (NVİ) võime tähenduste järgi jagada kahte gruppi:

  1. Ideaalsed isikuomadused – kartmatu (Yılmaz, Korkmaz), raua essentsi (Özdemir), puhas türklane (Öztürk), haritud (Aydın), tugev (Çetin), puhtavereline (Özkan), terav (Keskin), sündinud sõdur (Erdoğan), kindlameelne (Yavuz), rõõmsameelne (Şen), karm/vastupidav (Yalçın)
  2. Loodusnähtused – kivi (Kaya, Aktaş), raud (Demir), teras (Çelik, Polat), kull (Şahin, Doğan, Çakır), täht (Yıldız), välk (Yıldırım, Şimşek), lõvi (Arslan, Aslan), roos, (Gül) oinas (Koç), hunt (Kurt, Bozkurt), päike (Güneş), pilv (Bulut), tuli (Ateş)

Üle jäävad tähendused “elu, hing, süda” (Can, Özcan), mis on olulised inimeste omadused ning seotud headusega, “must, tume” (Kara), mida peetakse tihti tugevaks värvuseks, ja “mõõk” (Kılıç), mis käib ideaalse maskuliinse inimese juurde (eriti tähendustega nagu “sündinud sõdur” ja “terav”).

Türgi natsionalismiga on otseselt seotud “puhas türklane”, kuid ka “puhtaverelisel” ja “sõduril” (er, mis on ka paljudes nimedes peale Erdoğani liitena kasutusel) on natsionalistlikud varjundid. Need toetavad Bilgini (2004) uuringut, mis leidis, et perekonnanimeseaduse aegsel perioodil oli türgi natsionalism oluline maskuliinsuse osa ning sõdurid oluliseks maskuliinsuse sümboliks.

Paljud nimed näitavad tüüpilisi maskuliinsusega seotud omadusi - kartmatu, tugev, sõdur, mõõk, kindlameelne, karm, vastupidav. Loodusnähtused on ka pigem mehelike konnotatsioonidega - tugevad loodusnähtused nagu kivid ja metallid, kiskloomad nagu kull, lõvi, hunt, meessoost loom oinas, ohtlikud loodusnähtused nagu välk ja tuli. Tähenduse poolest on ainus feminiinse konnotatsiooniga nimi Gül (roos). Paljusid levinud perekonnanimesid kasutatakse ka meeste eesnimedena, näiteks Demir, Çelik, Çetin, Güneş ja Doğan. Seega seos maskuliinsusega on türgi perekonnanimedel olemas.

Türközi tehtud intervjuudest tulid välja väga erinevad perekonnanime valimise trendid. Mitmed türklased mainisid, et uhke ja ilusa perekonnanime võtmine oli auasi. See tuli eriti välja linnades, kus informatsiooni reformi kohta ning materjale nagu perekonnanimeraamatukesi levitati rohkem. Linnas, kus kirjaoskus oli ka levinum, oli rohkematel inimestel privileeg sõnastikest ja muust kirjandusest otsida omale sobiv perekonnanimi. Samas olid head perekonnanimed suurtes linnades raskemini kättesaadavad, kuna rahvastik oli suurem. Linna elanikud rääkisid sellest, et perekonnanime valimisel oli oluline mõista enda ja teiste õigusi kindla nime saamisel ja kirjutasid ka tihti ametnikele palvekirju, kus selgitasid, miks neil peaks olema õigus kindlale perekonnanimele. (Türköz 2017: 117-140)

Paljud valisid perekonnanime geograafilise asukoha nime järgi; kas lihtsalt sellepärast, et nimi meeldis, või kohaga isikliku seose tõttu. Palju valiti ka nimesid, millel oli seos perekonnaga. See võis olla hüüdnime või pereliikme (näiteks vanaisa eesnime) järgi, mille kaudu perekonda nende kogukonnas tunti. Perekonnanimeseadus pidi tugevdama perekondi selle järgi, et kõik perekonnaliikmed on sama nime järgi äratuntavad. Vahel aga juhtus vastupidine – oli juhtumeid, kus perekonnaliikmed ei nõustunud üksteisega nime suhtes ning valisid erinevad. Mõne jaoks oli perekonnanimeseadus just võimalus täiesti uus nimi endale valida, kui neid oli varem tuntud pigem negatiivse hüüdnime kaudu. Üks intervjueeritutest rääkis perest, keda oli nende kodulinnas nimetatud Köpekbokları (koera väljaheide). Pärast perekonnanime reformi valisid nad uueks nimeks Aksoy, mis tähendab puhast või valget päritolu. (Türköz 2017: 117-140)

Tihti mõjutasid rahvastikuregistri ametnikud perekonnanimede valimist, eriti vähem priviligeeritud ja vähem haritud inimeste seas. Alaealistele orbudele pidid ametnikud ise nimed valima ning vahel kasutasid nad seda õigust ära. Üks intervjueeritutest rääkis oma loo sellest, kuidas ta läks väikese poisina ametnike juurde ja küsis neilt perekonnanime. Nemad naersid ta üle ja panid talle nimeks Öksüz, mis tähendab orb. Ametnikud võisid käia ka kohtades, kus inimesed polnud omale perekonnanimesid käinud registreerimas, ning andsid spontaanselt neile ametite, hüüdnimede ja muude iseloomustuste järgi perekonnanimesid. Oli ka lugusid purjus ametnikest, kes panid inimestele kohatuid perekonnanimesid, ning ametnikest, kes registreerisid valesti kirjutatult nimesid. (Türköz 2017: 117-140)

Perekonnanimedest ja Türközi intervjuudest tuleb välja, et eelistati traditsiooniliselt mehelike tähendusvarjunditega perekonnanimesid, mis kirjeldasid põhiliselt erinevaid isikuomadusi ja loodusnähtuseid. Tugeva kõla ja tähendusega perekonnanime saamist peeti auasjaks. Kuigi esimeses peatükis tuli välja, et oluliseim ühiskondlik trend, mis võiks perekonnanimede valikutes peegelduda, oli natsionalism, esines seda suhteliselt vähe.

Naiste valitud perekonnanimed ja feminiinsus

Naisel oli õigus valida endale perekonnanimi siis, kui tema mees oli surnud või tervise tõttu võimetu. Türközi intervjueeritavatest naistest vaid kaks valisid omale perekonnanime ja kahele anti see ametnike poolt.

Kaks naist, kes omale perekonnanime valisid, tegid seda oma perekonna loal, mitte sellepärast, et neil ei olnud meessoost perekonnapead. Ametlikult registreerisid nimed kas nende isa või mees. Üks naistest valis oma perele selleks nime, et oma tütarde au päästa. Perekonna traditsiooniliseks nimeks oli Fındıkçılar (sarapuupähklikasvatajad), kuid sõna fındıkçı kirjeldas ka amoraalseid naisi. See näitab jällegi, kuidas nimi oli seotud auga. Mõlemad naised leidsid oma perekonnanime erinevaid allikaid uurides (üks vaatas maakaarti, teine ajaloolisi tekste) ning valisid need pigem kõla ja väljanägemise kui tähenduse järgi. (Türköz 2017: 117-140)

Kaks naist olid orvud, kellele andsid ametnikud kaks väga sarnast nime: Gülten (roosiline nahk) ja Sakingül (rahulik roos). Gülten ütles, et ametnik vaatas talle korra otsa ja pani talle selle nime. Nendest kahest näitest tundub, et tüdrukutele taheti panna pigem feminiinse tähendusega nimesid. (Türköz 2017: 117-140)

Levinumate perekonnanimede nimekirjast ja Meltem Türközi tehtud intervjuudest võib järeldada, et mehed valisid tavaliselt mehelike varjunditega perekonnanimesid ning tahtsid naistele pigem naiselikke perekonnanimesid anda. Natsionalism ei olnud nii levinud motiiv, kui oleks võinud arvata, kuid esines ikka iseloomu ja looduse motiivide kõrval. Hea perekonnanime saamine oli auasi, mis võis isegi perekonna kokkuhoidmisest olulisem olla. Sellest aga võtsid täielikult osa enamasti vaid priviligeeritud kirjaoskusega linnaelanikud. Vähem priviligeeritud inimeste eest tegid tihtipeale ametnikud valikuid. Seega türgi perekonnanimedes väljendub kõige rohkem just tolle aja priviligeeritud kirjaoskusega linnaelanikkonna ühiskondlikud trendid.

KOKKUVÕTE

Artikli eesmärgiks oli uurida, kuidas Türgi Vabariigi 1934. aasta perekonnanimeseadusele järgnevates perekonnanimede valikutes peegeldub maskuliinsus. Kvalitatiivse uurimismeetodiga uuriti perekonnanimeseadust ennast ja sellega lubatud perekonnanime valikuid, lugusid meeste ja naiste perekonnanimede valikutest ning türgi enimlevinuid perekonnanimesid läbi soonormide.

Uurimisküsimused olid järgnevad:

  1. millised olid uute perekonnanimede valikuvõimalused; kuidas see protsess välja nägi;
  2. milliste tähendustega perekonnanimesid valisid mehed; kuidas need peegeldasid traditsioonilist maskuliinsust;
  3. milline oli naiste roll perekonnanime valimisel; kuidas nende valikud olid meeste omadest erinevad; kuidas need peegeldasid traditsioonilist feminiinsust?

Neile leiti järgnevaid vastuseid:

  1. perekonnanimed pidid olema türgikeelsed ning ei tohtinud väljendada ühiskondlikku staatust, välismaa rahvust ega midagi moraalidevastast; valitud perekonnanimi (või nimekiri mitmest valikust) viidi rahvastikuregistri ametniku juurde, kes võis selle vastu võtta ja registreerida või tagasi lükata. Tihti lükati tagasi just selle tõttu, et perekonnanimi oli juba samas linnas kasutusel. Tihti saadeti ametnikele palvekirju oma soovitud perekonnanime saamiseks;
  2. perekonnanimed, mida mehed valisid, olid tavaliselt isikuomaduste ja loodusnähtustega seotud. Väga paljudel valitud nimedel olid maskuliinsed varjundid ning samu nimesid esineb ka tihti meeste eesnimedena. Levinuimate perekonnanimede seas esines ka natsionalismi;
  3. naised said omale perekonnanime valida vaid siis, kui nende mees ja isa olid kas surnud või võimetud. Näiteid nende valikutest on väga vähe, kuid tundub, et ametnikud tahtsid naistele pigem feminiinsete tähendustega perekonnanimesid anda.

Seega leiti, et perekonnanimedes peegeldub peale natsionalismi ka traditsiooniline maskuliinsus läbi tugevate, mehelike isikuomaduste ja loodusnähtuste.

KASUTATUD KIRJANDUS

Bem, S L. 1981. Bem Sex-Role Inventory: Professional manual. Palo Alto: Consulting Psychologists Press.

Bilgin, E. 2004. An Analysis of Turkish Modernity through Discourses of Masculinities.

Lewis, G. 1999. The Turkish Language Reform: A Catastrophic Success. Oxford: Oxford University Press.

Türköz, M. 2017. Naming and Nation-Building in Turkey. New York: Palgrave Macmillan. 

NVİ = Nüfus ve Vatandaşlık İşleri Genel Müdürlüğü (Rahvastiku ja Kodakondsuse Amet). Nüfus Kütüklerine Kayıtlı En Çok Kullanılan 50 Soyadı (50 levinumat rahvastikuregistris registreeritud perekonnanime).  https://www.nvi.gov.tr/kurumlar/nvi.gov.tr/Genel_Mudurluk/istatistikler/En_cok_Kullanilan_Soyad_istatistigi.pdf (20.01.2020).

SUMMARY

The aim of this article is to find reflections of gender norms in Turkish surnames, particularly masculinity, as men were usually the ones who had the right to choose their family’s surname. This was found through qualitative research by analysing the meanings and gendered connotations of the 50 most common Turkish surnames as well as Meltem Türköz’s (2017) collected interviews with citizens of Turkey about their experiences related to the choosing of their surnames. 

The research questions were the following:

  1. What was the surname choosing process like and what options did people have?
  2. What kinds of surnames did men choose and how do they reflect masculinity?
  3. Did women have a role in the choosing of surnames? What kinds of choices did women make and how do they reflect femininity?

The surname law was enacted as part of the Turkish reforms after the Second World War in January 1935, after which Turkish citizens were given two years to find and register a new surname for themselves. This was one of many laws designed to create a more nationalist Turkey as well as a more Western Turkey, as the most important rule for choosing a new surname was that it must originate from the Turkish language, and the new surname system was modelled upon Western names.

The results of the research were the following:

  1. The process of choosing a new surname started with the chooser sending their chosen surname (or a list of potential surnames) to the population registry, where it would be either accepted or rejected. Names were often rejected because they were already in use in the same city or region. Choosing a good surname was a thing of honour for many people, and they would often send officers letters explaining why they have the right to a certain name. As for options and limitations, the new surname had to be in the Turkish language and it could not express social status, non-Turkish nationality or anything immoral or inappropriate. Booklets of potential names were created and spread to help people find an appropriate Turkish surname.
  2. The surnames chosen by men were usually related to ideal personality traits or natural phenomena. Many surnames had masculine connotations with meanings related to strength as well as nationalism, an important element of masculinity in Kemalist Turkey.
  3. Women were given the right to choose their surname only if their husband and father were dead or in some way incapable of choosing themselves. There are very few examples known of women choosing their own surnames; what has been found is that registry officials had a tendency to take advantage of less privilaged people (such as women) and assign them a surname themselves, which for women often had a feminine connotation.

In conclusion, it has been found that men had most of the power when it came to choosing a surname, and that masculine connotations are very common in Turkish surnames as a result.