back to writing

Veerenni ringteel on kaks tasandit. Ülemisel tasandil sõidavad autod, alumisel käivad inimesed ja nende koerad ja muud mootorita elukad. Tehnoloogiliselt vähem arenenud loomad, võiks ka öelda. Või siis loodussõbralikumad isikud.

Mina kuulusin sinna alumisse tasandisse. Kuna ma ei olnud kunagi varem selle ringtee peale ega alla sattunud, tundsin end veidi ebakindlalt, kui jalakäiatee järsku allapoole suundus. Enamus ringteid, kus ma olen käinud, on ühetasandilised. See siin meenutas mulle pigem ühte Riia-äärset maanteed, kus McDonaldsi juurest jalakäia tee eraldus suurest teest, läks selle alla ja siis täiesti teist suundapidi edasi. Tundus, nagu jäämegi sinna alla ringiratast kõndima, aga mingi hetk olime järsku jälle maantee ääres ja hääletuspunkti oli otsetee.

Veerenni ringtee alla jalutades tuli kerge deja-vu tunne ja meenus üks unenägu, mida ma eelmainitud Riia-äärsest maanteest paar nädalat tagasi nägin. Tegelikult oli see unenägu pigem trammisõidust, mis meid selle maanteeni viis. Praegu kiirustasin aga bussi peale. Viis minutit oli bussini ja ma ei saanud Google Mapsist aru, kas see väike ringtee alla suunduv kõnnitee viib mind bussipeatusesse või mitte.

See tee viis mind alumise tasandi väiksemale ringteele. Ma vaatasin üles läbi suure augu halli taevast, mida ümbritsesid ringisõitvad autod. Alumise ringtee keskel oli augu asemel üks väike kividest moodustatud ring. Korraks tundsin, et see on midagi erilist. Kõndisin kiirel sammul otse edasi, kiviringist julmalt üle ja järgmise tee poole, millel oli silt kirjaga “Veerenni”. See viis mind tagasi ülemisse maailma. Varsti nägingi oma bussipeatust ja ohkasin kergendusest. Läksin märksa rahulikumalt edasi, kuid iga sammuga jäin allilma ringteed igatsema. Alles nüüd kuulsin automootorite põrinat.